5. märtsil kell 13.00-15.00 on kõikidel 10-12 aastastel meie kooli õpilastel võimalus osaleda kooli aulas toimuval castingul, kus otsitakse osatäitjaid ühele filmile.
Igast lapsest tehakse foto ja väike video.
MÕÕKADE TANTS
Mängufilm 95 min, 1:2,35 DCP, 5.1
Režissöör Klaus Häro
Stsenarist Anna Heinämaa
Produtsendid Kaarle Aho, Kai Nordberg ja Ivo Felt
Making Movies ja Allfilm 2012
Põgenedes NKVD eest satub noor ja ambitsioonikas sportlane sõjast räsitud väikelinna lastele kehalist kasvatust õpetama. Kummalisel kombel taipab ta, et see ongi täpselt see, mis ta oma elus teha tahab.
Sünopsis
Mõõkade tants põhineb üldjoontes Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise (1925-1993) elulool.
Aasta 1952. Haapsallu saabub noor mees Endel, kellel on probleeme julgeolekuoragnitega ja kes on sunnitud lahkuma Leningradi Riiklikust Spordiülikoolist. Ta üritab peituda väikelinna ja asub tööle kohaliku kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Endlil puudub igasugune õpetamiskogemus, tema sportlasekarjäär on läbi ning tema elus ei paista olevat midagi, millele keskenduda. Ta näeb õudusunenägusid sõjast – mobiliseerimisest sakslaste poolt ning enda varjamisest metsas nii natside kui ka punaväe eest.
Endel alustab tööd koolis. Õpilastega kontakti saavutamine on introvertsele Endlile raske, ta ei ole just kõige lahtisem suhtleja. Lisaks on tema õpilased üsna erinevad eliitsportlastest, kellega koos ta on harjunud töötama – need lapsed moodustavad haleda ilmega koosluse. Enamus neist on sõjaleskede ja küüditatud isade abikaasade alatoidetud lapsed.
Kooliõpetaja ülesannete seas korraldab Endel ka kooli spordiklubi tööd. Pikapeale satub ta lastele õpetama ala mille suhtes ta on tõeliselt kirglik – vehklemist. See viib ta aga möödapääsmatult kokkupõrkeni koolidirektoriga – küünilise bürokraadiga, kes ülemäära rõhutab distsipliini ja formaalsust. Endlil õnnestub siiski imekombel kohalikult parteikomiteelt oma vehklemisklubi rajamiseks luba saada. Lüüasaanud koolidirektor hakkab Endli minevikus sorima.
Endlil puudub laste jaoks igasugune vehklemisvarustus. Puuduvad rapiirid, maskid, kaitseriietus. Samal ajal on koolidirektor kogu aeg tema kannul. Koos oma õpilastega takistuste ületamise ning edusammude käigus hakkab Endel vaikselt neisse kiinduma. Oma kinnisele loomusele vaatamata muutub ta tasapisi inimeseks, kes tunneb kasvatamisest ja teiste eest hoolitsemisest rõõmu. Pikapeale saab vehklemisest eneseväljendamise vahend lastele ja nende õpetajale, vastastikune teekond, mille käigus nad kosuvad ning tervenevad.
Loo lahendus leiab aset üleliidulistel koolide meistrivõistlustel Leningradis 1953. a. talvel. Haapsalu võistkond on turniiri jaoks valmistunud mitu kuud. See on nende esimene võistlus ning nad on väga innukad selles osalemiseks.
Turniiril teatab koolidirektor Endlile, et on ta julgeolekuorganitele üles andnud. Samas pakub ta Endlile ka võimalust oma tööst loobuda ning oma varjamist jätkata. Endel otsustab oma õpilaste juurde jääda ning seisab silmitsi arreteerimiseohuga.
Lapsed jõuavad poolfinaali, siis finaali, ning lõpuks võidavad meistritiitli. Endli päästab publik, kes hakkab Haapsalu koondisele tuliselt kaasa elama. Julgeolekuülem jälgib turniiri koos koolidirektoriga ning otsustab loobuda Endli arreteerimisest juubeldava publiku silma all, et vältida piinlikku olukorda.
Filmi lõputiitrid teatavad, et Endel Nelis suri 1993. a., kaks aastat pärast Eesti taasiseseisvumist ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tema poolt asutatud vehklemisklubi tegutseb edasi tänapäevani.