Kuidas me kilplastel külas käisime

Kuidas me kilplastel külas käisime

Möödunud neljapäeva varavalges, kui lõuna hakkas kätte jõudma, asus meie kooli 2. a klass täies koosseisus bussiga Kilplala poole teele, igaks juhuks kaasas bussijuht, õpetaja Piret Karu ja kaks ema.
Vaatamata sellele, et tuli korduvalt üle Pärnu jõe sõita, ei jõutud tiiruga koju tagasi, vaid Järvamaale Müüsleri kanti, kus kilplaste küla rahvas meid lahkelt vastu võttis, Kilplala kuulsusrikast ajalugu ja kilplaste leiutisi tutvustas. Kiri võõrustaja särgiseljal teatas: „Igaüks on kellegi jaoks veider“. Sellest võis aimata, et kilplased on üks isevärki rahvas ja selleks, et neid mõista, tuleb tavaline mõtlemine koju jätta ja kilplase moodi mõelda ning tegutseda. Pakkisime oma igapäevase aru seljakottidesse ja jätsime külastuskeskusse, et giidi juhatusel Kilplala kombeid proovida.
Soojenduseks toimus väike võistlus kilplaste rahvusspordialal, kepphobuste võiduajamises. Seejärel suundusime kilplaste kuulsaimasse majja – nõukotta, millel vanasti küll aknad tegemata jäid, aga kaasajal kõigiti euronõuetele vastav aken Euroopasse meile valgust näitas.   Nõukoja kõige tähtsam eksponaat oli tarkusekott, mille kohta ütles kiri: „Siin ongi see varn, kuhu kilplased oma mõistuse riputasid.“ Tarkusekotti patsutades saime meiegi nende hiilgavast mõistusest osa.
Tarkus käes, proovisime osavust munagolfis ja sea soolapõllult väljaajamises. Peale kilplasevande andmist mõõdeti meie arunatukesed üle pika vorstirõngaga, mis kõigil värsketel kilplastel kenasti kaks tiiru ümber pea tegi – andsimegi kilplasemõõdu välja! Ja tõepoolest, kiikumine Kilplala kombel tuli nagu iseenesest: kükitasime kiigel ja ootasime, et kiik kiikuma hakkaks.
Olles ära kuulanud hirmsad lood Kilplala eelajaloolistest loomadest – hiirekoerast ja ühest hirmsast elukast, kes küll hiljem jäneseks osutus, tegime ühe tubli lõuna, tänasime võõrustajaid ja asusime kodu poole teele. Ja hoolimata sellest, et neli korda üle Pärnu jõe sõideti, ei sattunud me ringiga tagasi kilplaste juurde, vaid kodulinna Pärnusse. Meiega koos jõudsid õnnelikult tagasi buss koos bussijuhiga, õpetaja Piret Karu ja emad (2 tk).
2.a klassi lapsevanem