Õhtut iseloomustas kõige paremini vanasõna „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama“, nagu selliste ettevõtmistega ikka kipub olema. Pärnu õpilased alustasid Eestimaa tutvustamist kaadritega kodumaa looduskauneimatest paikadest. Jätkasid väiksed rahvariietes laulu- ja tantsulapsed, pärast neid vallutasid lava viiulimängijad ja akordionistid. Ehkki külla oli sõidetud Eestisse, kõlas õpilaste esituses naabrite Soome ja Rootsi rahvaviisegi.
Peagi oli järg külaliste käes. Väliskülaliste märksõnaks oli tants, tants ja veel kord tants, kust ei puudunud lõunamaised rütmid ja temperament. Tutvustati oma rahvarõivaid, improviseeriti kitarril ja lasti kõlada viiulimängul.
Viimasedki südamed sulasid, kui hakati üheskoos õppima eestlaste tuntud tantsumänge „Me lähme rukist lõikama“ ja „Meil on üks tore tädi“. Tantsupõrandal kaotasid tähtsuse nii rahvus kui vanus ja järele jäi vaid hea seltskond, kes lõpuks koju mineku üle teab mis rõõmus ei olnud.
Kogu õhtu oli külalistel võimalus tutvust teha Eesti rahvusroogadega, mille kohta välismaalased päris täpset seisukohta võtta ei osanud.