„Vaatame, mis saab“ ehk vanalinlased Itaalias
Comeniuse projekti raames avanes üheksal Vanalinna kooli õpilasel ja viiel õpetajal suurepärane võimalus avastada nädal aega Itaalia idüllilisi väikelinnu, saada sõõm saapakujulise maa kultuurist ja ajaloost ning teha tutvust itaallaste koolieluga.
Sel hommikul, kui meie reisiseltskond end Riia lennujaama poole teele asutas, sadas kodumaal lund. Meid ootas aga ees hiliskevadiselt soe Itaalia. Olime kokku leppinud, et vaatame, mis saab. Kohe algusest peale paistis meid saatvat õnnelike äparduste rada. Koju naastes võtsid just need hetked kõige säravamate mälestuste kuju.
Esimene päev kulus kohalejõudmisele väikesesse Itaalia linna Chietisse. Umbes samal ajal tuli mõistmine, et itaallaste arusaam ajast ja kaugusest ei ühti põhjamaiste eestlaste omaga. Kool algab lihtsalt hommikul ja kaks tundi bussisõitu võib parimal juhul venida kõigest nelja tunni pikkuseks. Sellise mõtteviisi omaks võtmine tekitas kummalise vabaduse tunde, mille mõju all elasime terve Itaalias veedetud nädala.
Teine päev tõi üllatusi juba varavalges: hommikusöögiks olid ainult koogid. Iga päev. Terve nädal. Lapsepõlveunistused vist ikkagi täituvad. Koogidieediga algust tehtud, läksime tutvuma kohaliku kunstikooliga. Sealne vastuvõtt oli ülevoolavalt soe. Peale eestlaste olid Comeniuse projekti raames Itaaliasse sõitnud ka Türgi ja Portugali õpilased ning õpetajad. Tutvusime, tantsisime ja läksime seejärel Chietit avastama. Mägedevaheline ilus ja ajaloohõnguline linn pakkus uudistamist hiliste õhtutundideni välja.
Järgmisel hommikul võeti suund jälle koolile, kus ainsaks märksõnaks oli kunst. Külalistelgi ei lastud kaua käed rüpes istuda, vaid iga suur ja väike sai oma loomingulisi oskusi arendada erinevates töötubades. Seejärel võttis rahvuslikult kirev seltskond koha sisse bussis ja laulude saatel sõideti tutvuma lähedalasuva Pescara linnaga. Kirikuid, muuseume, ohtralt kunsti ja elurõõmsaid inimesi – Itaalias jagus ilu igale tänavanurgale. Paistis, et Itaalias pole ajal tähtsust, samas kui aega jätkus justkui kõigeks. Kui ööpimedus viimaks ligi hiilis, kastsime varbad viivuks jahedasse merevette ja lasksime bussil kanda meid mööda tuledes mägesid tagasi hotelli. Kõik tundus natuke ebareaalne.
Neljapäeva ennelõuna läks mägironimise nahka. Visamad jõudsid tulikuuma päikest trotsides tippu ja nautisid hingematvat vaadet. Teised mängisid veidi madalamal kohalike sisalikkudega peitust. Pärastlõunal muutusid kõik kurvameelseks, sest ees ootas viimane ühine õhtusöök. Itaallased, portugallased, türklased ja eestlased olid kogunenud ühe itaalia õpetaja juurde koju, kus söödi pitsat, naerdi ja nuteti, nauditi tuleetendust ning head muusikat. Siis nuteti natuke veel ning karge tähistaeva all jäeti üksteisega hüvasti. Teisi ootas kodutee. Meid ootas aga Rooma.
Terve reedese päeva seiklesime vapralt päikesest ja rahvamassidest kuumaks köetud Rooma tänavatel. Lisaks kohustuslikele vaatamisväärsustele kogesime sealse ühistranspordi võlusid: buss kindlasti tuleb, lihtsalt keegi ei tea, millal täpselt. Samuti ei saa kord juba bussi sisenedes väga kindel olla, kas sa pärast maha ka saad. Kogu ilus ja kohatises absurdsuses puges Itaalia üha enam südamesse. Oli veel jäänud ainult laupäeva hommik Vatikanis ja siis pidi ees ootama pikk kodutee. Üllatused aga ei tahtnud kuidagi lõppeda: laupäeval end linna asutades jõudis meieni uudis, et Vatikan on täna lukus. Lennukini oli jäänud vaevu kolm tundi. Olime juba lootust kaotamas, kui läbi õnnelike juhuste pääsesime siiski Vatikani muuseumisse. Ilmselt olime ise parajateks vaatamisväärsusteks paigas, kus normaalsed turistid veetsid päevi jalutades; meie liikumisstiili sai kergelt öeldes läbi tormamiseks nimetada. Aga ära me seal käisime. Isegi lennukile jõudsime.
Koju tagasi naastes olid meie pagasid ääreni täis hindamatuid kogemusi, unustamatuid mälestusi ja uusi sõpru. Olime aimu saanud ühe kauni maa olemusest ja seejuures paremini tundma õppinud oma kaaslasi ja iseennastki.
Karmen Grigor