Kuna ma olen esimest aastat klassijuhataja ning meie klassi Otepää reis oli esimene ööbimisega reis mul õpilastega, siis ei osanud ma midagi karta ja arvasin, et kõik läheb suurepäraselt. Kui ilmnes, et pean siiski olema ainus täiskasvanu reisil, imestasid teised õpetajad koolis, et küll ma olen ikka julge, et sellise suure ja testosterooni täis klassiga aktiivseid tegevusi tegema lähen. Mõtlesin, et mis mul ikka karta…
Olime Lõuna-Eestis 1.-2. juuni, käisime Otepää seikluspargis, kus pandi end proovile, avastati enda kohta uusi omadusi ning tehti julgustükke. Enne seiklusradadel ja Lõuna-Eesti orgude kohal lendamist tutvusid õpilased Otepää linnaga. Pärast seiklusradadel ennast ületades läksime Annimatsi puhketallu, mis asus metsade vahel looduse rüpes. Seal said õpilased ringi joosta ja möllata palju jõudsid, julgemad noormehed käisid kohalikus järves ujumas, tegime korraliku grilli ning mängiti mänge ka veel pimedas.
Reisi ajal olid õpilased nagu kohe koolivaheajale pääsevad lapsed ikka – energiat täis, aktiivsed, jutukad. Jah, kui olime seikluspargist füüsiliselt väsinud, grillimisest kõht täis, õhtutunnid kukile vajumas, juhtus ka muud. Ühes tüdrukute toas lahendati naiste probleeme, nirisesid pisarad ja vihast paukusid uksed, ühe poiste kämpingu seltskonnas oksendati energiajoogi ja rasvaste vorstide koosmõjul tekkinud halvast enesetundest, kuni kella 3-ni öösel joosti erinevate tubade vahet ja vahetati magamiskohti. Aga kõik need olid vaid tibatilluke osa sellest, kui palju me tegelikult kogesime ja kui hästi noored end tundsid. Noored naised said oma erisused lahendatud juba poole tunni pärast ning oksendaja õppis oma lollusest. Aga kõik need on osa suureks kasvamisel ja läbi kogemuste õppimisel.
Lisaks sellele, et mina jäin klassireisiga väga rahule, olid ka õpilased õnnelikud. Koolis vahetundide ajal me muud ei näe, kui telefonid käes ja facebookis või mängimas. Eile õhtul joosti aga nagu segased mööda Lõuna-Eesti künkaid, mängiti jalgpalli, tõde ja tegu, käidi ujumas, tehti lõket, sõbrustati kohaliku koeraga, kilkeid ja jooksumüdinat oli vist kilomeetrite kaugusele kuulda. Puhketalu omanikud lubasid seda vabalt, sest me olime ainsad seal ja õnneks nad saavad lastest ka aru. Las lapsed jooksevad ja lõbutsevad.
Eriti uhkeks tegi meid see, kui bussijuht, kes on palju olnud sohvriks erinevatel klassiekskursioonidel, avaldas päris mitmel korral imestust, et see on parim klassiseltskond, kellega ta on pidanud koos reisima. Keegi ei virisenud, ei kakeldud, oldi üksmeelsed, sõnakuulelikud, rahumeelsed ja viimase minutini lõbusad. Sama tagasiside tuli ka Annimatsi puhketalu omanikult – väga asjalikud ja tublid lapsed. Poisid askeldasid grilli kallal, tüdrukud seadsid pesasid sisse, mänge mängiti koos.
Ilmselgelt ei suuda keegi kaks päeva järjest ärkvel ja aktiivne olla ning tagasisõit Pärnusse kulges vaikuses ja unenohinas.
Kui järgmisel aastal lõpureisile lähme, siis ma tean, mida selle klassiga üksi minnes kartma peaks – mitte midagi. Lihtsalt suurepärane koostöö ja imelised noored inimesed! Järgmiseks aastaks tehti ka juba plaane – siis võiks olla ära juba kaks ööd.
Klassijuhataja Ele