2. kuni 7.maini 2022 viibisid meie kooli 12 õpilast ning viis õpetajat Lõuna-Itaalias, Calabrias. Reis leidis aset tänu Erasmus+ projektile. Omandati uusi oskusi ja kogemusi ning leiti sõpru kellega suhtlus algas juba reisil.
Õpirändes osalenute tagasiside kogetule on lugeda SIIT ning kooli raadiosaate vormis kuuldav SIIT.
Fotogarlerii õpirände ajal kogetust leiab SIIT.
Meie tegemistest Lõuna-Itaalias:
2.mai
Hommikul kell 9 kogunesid Vanalinna Põhikooli fuajeesse, kohvrid kaasas Marie Heleen, Hugo, Regor Oliver, Karola, Alexandra, Kevin, Kristyn, Elisabet, Elise Marleen, Natali, Caspar Alex ja Killu. Lisaks viiele õpetajale saatmas ka armas Ida Maria, kelle ladus itaalia keele oskus ning kogemused reisisaatjana olid meile kohapeal hindamatuks abiks.
Ees ootamas sõit rohkem kui 3000 kilomeetri kaugusele.
Esimene päev kuluski põhiliselt lendamisele. Maandusime Lamezia lennujaamas õhtul kella seitsme paiku ning lennujaamas ootasid meid sõbralikud bussijuhid, kes meid nii esimesel kui ka kõigil järgnevatel päevadel punktist punkti toimetasid. Täpselt nagu kellavärk, kusjuures.
Esimene õhtusöök kujunes kohe õpetlikuks kogemuseks. Kõigile toodi hiiglaslik liud hea ning paremaga ja pärast pikka reisipäeva said kõhud kenasti täis. See oli aga alles algus…. Edaspidi oskasime juba arvestada, et eelroale järgneb teinegi roog. Seejärel kolmas. Enamasti ka neljas ja viies.
Õhtusöögilauas oli meid tervitamas ka Maria Letizia, projekti kohapealne koordinaator, kes kogu ülejäänud reisi jooksul meile toeks, abiks ja kaitseingliks oli.
Meie koduks sai kõigiks päevadeks mereäärne linnake Roccella Ionica ning sealne hotell Mediterraneo.
3.mai
Reisi teisel päeval külastasime kaht kooli.
Esimene neist oli Roccella Ionica tehnikakool, meie mõistes põhikooli 3.aste. (selgituseks – Itaalias peab õpilane 14aastaselt otsustama, milline suund valida. Esimesena külastatud koolis õppisidki noored alates 14.eluaastast). Selles koolis võis valida 7 erineva eriala vahet (nt mehhatroonika, telekommunikatsioon, transport-logistika, mehhatroonika jt)
Meie õpilastele oli selles koolis ettevalmistatud kaks töötuba.
Esimene neist oli navigatsiooni töötuba, kus õpilased kaardistasid laeva teekonda kaardil.
Koos kohalike õpilastega toimus töö rühmades. Simulaatori järgi märgiti kaardile laeva marsruut. Esialgne kohmetus läks kiiresti üle, kui meie purjetajast Kevin ülesandega nii hästi toime tuli, et õpetaja “Bravissimo!“ hüüdis. Edasi läks töö juba hoogsalt ning leiti ka esimesed sõbrad.
Järgnes keemia töötuba. Keemia eriala õpilasi valmistatakse selles koolis ette nt toiduainetööstuse kvaliteedikontrolliks, merevees või toiduainetes viiruste analüüsimiseks jm. Kool annab keemiast tugevad baasteadmised.
Kohalikud noored keemikud demonstreerisid meile katseid erinevate ainetega ning erinevaid rühmatööna valminud projekte.
Näiteks Alessia näitas, kuidas leegi värvust muuta.
Kui esimene külastatud kool oli tehnikakool, siis järgmine kool oli põhikool (meie põhikooli 2.aste), milles õpivad algkooli lõpetanud lapsed – 11.-14.aastased.
Siin oli vastuvõtt lausa erakordne!
Puhkpilliorkester mängis Eesti hümni! Lapsed lehvitasid meile koridorides omatehtud sinimustvalgete lipukestega! Klassitahvlitele oli kirjutatud eestikeelseid tervitussõnu!
Kooli saalis, peale puhkpilliorkestri esinemist, andsid õpilased meile ülevaate Itaalia koolisüsteemist ning kostitasid kohalike pagarite küpsetistega. Elise Marleen ja Kristyn esitasid Curly Stringsi laulu „Kaugel külas“.
Kuna parasjagu oli külas ka grupp Kreeka õpilasi, maaliti üheskoos võõrustava kooli seinale kolme riigi – Itaalia, Eesti ja Kreeka lippudega kaunistatud sümboolne käepigistus.
Lisaks sümboolsetele käepigistustele jäid laste sotsiaalmeediakontodele hulgaliselt uusi kontakte.
Peale kahe kooli külastamist ning lõunasööki kauni vaatega ja õitsva aiaga ümbritsetud söögikohas, jalutasime hotelli juurest üles, linna kõrgeimasse tippu, et teha tutvust Castello Carafa´ga, Roccella Ionica lossiga.
Kohalik giid andis meile ülevaate loss-kindluse ajaloost ning kuigi muuseum oli suletud, lubas meid vastutulelikult vaatama ka viimaseid päevi avatuna olevat Leonardo da Vinci leiutiste näitust.
Õhtul oli kõigil võimalus vaba aega oma äranägemise järgi veeta – kas minna randa ja varbad sooja merevette pista või süüa jäätist ja jalutada linnas koos uute itaalia sõpradega.
4.mai
Kolmapäev kuulus kunstidele
Külastasime Locri linna ja sealset kunstikooli. Taaskord saime ülisooja vastuvõtu osaliseks. Meie tulekuks oli ka selles koolis põhjalikult valmistatud. Ootasid erinevad tegevused ja töötoad. Esimeses töötoas oli ettevalmistatud joonistus, millel kujutatud Locri linna ja Pärnu lina vapid. Helesinise taeva ja pilvetupsude vahel risti hoidev käsi Pärnut sümboliseerimas ning selle suunas lendav kotkas Locri sümbolina.(Etteruttavalt võib öelda, et töö ei saanud hoolimata ühendatud jõududest veel kohapeal valmis, aga lõpptulemus toimetati meile enne reisi lõppu hotelli, et saaksime selle mälestuseks kaasa tuua.)
Savi töötoas seisid molbertid – alustel taaskord kujutatud Pärnu ja Locri vappe. Kohalik õpetaja ning tema abilised näitasid, kuidas savist vapi reljeefi vormida.
Kolmas töötuba näitas, et koolis on ka heal tasemel metallehistööde eriala. Kõik meie lapsed said endale ise, asjatundliku abiga, sõrmuse meisterdada.
Loomulikult pakuti siingi, nagu ka kõigis teistes külastatud koolides kosutust kohalike hõrgutiste ja suupistete näol.
Sel päeval oli järgmiseks peatuspunktiks arhailine ning erakordselt idülliline linnake – cita Gerace.
Gerace asub kõrgel, mäetipus ning suure turismibussiga sinna sõita ei saagi. Poolel teel mäkke tuli ümber istuda rongi, milles tohtis sõita „ainult rõõmsa näoga ja õnnelik inimene“. Sellega meil muidugi probleeme polnud.
Taaskord üks täiest eriline imelisi maitseelamusi pakkuv lõunasöök ehtsas itaalia trattorias ning seejärel imetlesime 13.sajandist pärinevaid mosaiike frantsiskaani ordu tähtsaimas kirikus St Francise kirikus, mis pühendatud pühak Assisi Fanciscusele.
Vaatasime kirikus hologrammfilmi Gerace muljetavaldavast ajaloost ning saime teada, et omal ajal oli selles väikeses, 3000 elanikuga linnas olnud 100 kirikut.
Tegime jalutuskäigu ka kohalikul kalmistul ning saime teada, et Itaalia kalmistukultuur on päris erinev Eesti omast.
Päeva lõpetasime Gerace keraamikakojas, kus tuntud kohaliku keraamiku juhedamisel said kõik lapsed proovida iidses nöörtehnikas vaasi voolimist.
Eestlaste jaoks jällegi pisut tavatult hilisel õhtusöögil osalesid aga taaskord ka meie õpilaste uued sõbrad.
5.mai
Calabria piirkonna kahtlemata üks meeldejäävamaid kultuuriobjekte on Musaba kunstipark. 70ndatel aastatel alustasid kunstnikepaar Hiske Haas ja Nik Spatari omalaadse pargi rajamist. Pargi üks funktsioone on ka üle maailma kokkutulnud kunstnikele erinevate töötubade korraldamine ning suur osa vaatamisväärsustest on vabatahtlike abiga loodud. Mosaiigid katavad kõike – nii hoonestut kui maastikku paigutatud suuremõõtmelisi skulptuure. Meie õpilased said samuti mosaiigitehnikat õppida. Valmisid loomapildid, mis kõik ka Eestisse mälestuseks kaasa toodi.
Pärast kunstipargi külastamist ja lõunaeinet jäi sel päeval vaba aega ka kaubanduskeskuse külastamiseks ning puhkamiseks.
6.mai
Meie reisi viimane päev pakkus toreda vaheldusena väljasõitu maapiirkonda, tutvuma kohaliku farmieluga, eesmärgiks õppida küpsetama itaaliapärast leiba.
Kui kohale jõudsime, leidsime juba õuelt heinapakkidelt istumas 40 lasteaialast. Võtsime nende juures istet ja saime kõigepealt elava itaaliakeelse õppetunni sellest, mida kõike talus kasvatatakse ning millised loomad seal elavad. Kuna juttu saatsid ilmekad žestid ning näitmaterjal, oli tund lihtsasti arusaadav ka meie õpilastele.
Seejärel kerge snäkilaud ning rahvusvaheline pallimäng.
Leiva küpsetamise töötoas oli kõigile osalejatele juba lauale tõstetud kuhjake jahu, sinna anti juurde tükike juuretist ning topsike vett. Kõik said sõtkuda taigna, teha sellest sobiva kujuga pätsikese, mis kerkima läks.
Järgnev lõuna viis keele alla ja tegi olemise üsna raskeks, sest pakuti kohapeal kasvatatud, meie silme all sütel küpsetatu toitu. Leib, ricotta, oliivõli, erinevad kastmed-määrded, läätsehautis, ahjukartulid, erinevad pitsad – ehtsad Itaalia maitsed! Ega pärast lauast tõusmist enam väga liikuda ei jaksanudki, nii et lõbusõit traktorihaagisel, istumiseks heinapakid, oli täiesti sobiv lõpetus toredale külaskäigule. I-le pani punkti imeline vaade kõrgelt mäenõlvalt, mis oli meie traktorisõidu sihtpunktiks.
Meie reisi kõige viimane külastatud linn oli Calabria Reggio. Siin tegime jalutuskäigu promenaadil ja sõime parimat gelatot. Põikasime ka väikesesse sadamalinna, kus lihtsalt imetlesime veel viimas korda imelisi vaateid Calabria rannikule, maalilisi lahesoppe paatide ja vahuste laineharjadega. „Oo, hetk! Peatu!“
Ja oligi käes meie viimane õhtusöök Itaalias. Seekord valisime „kodulähedase“ pizzeria tuulisel rannal. Siin tuli meiega hüvasti jätma ka Maria Letizia, kel oli eestlaste kohta nii palju häid ja ilusaid sõnu öelda! Tema jutust tuli välja, et kõige enam hämmastavat eestlaste puhul see, et me peame oma identiteeti sedavõrd tähtsaks. Oleme väike rahvas, aga tegudelt suured.
Loodetavasti võtsime meie Itaaliast kaasa oskust olla külaliste suhtes nii soojad ja sõbralikud! Et kõik, kes meid külastavad tunneksid, et nad on väga oodatud.
7.mai
Alustasime koduteed juba kell 6 hommikul. Teekond kujunes pikaks ja üsna väsitavaks, aga kõigil oli lisaks suveniiridele kaasas ka lugematult palju imeilusaid mälestusi ja kogemusi ning mis kõige tähtsam – igaüks oli saanud reisi jooksul mitme sõbra võrra rikkamaks.